KULP ON MÜÜDUD!!
————————————————————————————————————–
Igast elemendist on näha, et vanakooli töö. Siin pole tegu pole klassikalise lihtsa kausikujulise kahaga. Enne, kui edeva ilurandiga serv laienema hakkab, ilmestab küljejoont veel tore kumerus.
Vars moodustab kahaga küll terviku, kuid tagaküljel kasvab varrest välja veel algupärane tugevdus. Sellise riistaga võid kuldmünte tõsta ja siis ka ei murdu.
Hõbekulp oli kaugel tsaariajal selgelt märgiline ese. Selle omanik pidi olema, kas väga jõukas või omama väärikat ühiskondlikku positsiooni. Mõni hõbelusikas võis eksida ka vaesesesse töölisperre, aga hõbedast kulp … mitte kunagi (kui just 1905.aastal mõnest mõisast pihta polnud pandud, enne põlema panemist). Kulp eeldas juba tirinat, tirin eeldas serviisi, serviis eeldas kallist puhvetit jne. jne.
Muidugi, Esimese Eesti Vabariigi tulekuga hakkasid standardid tasapisi muutuma, aga 19. sajandi esimeses pooles olid siiski teised lood.
Ese on hästi säilinud. On küll paar mõlgikest. Kui need peaksid ostjat segama, saab kullassepalt abi.
Meid nad ei häiri. Sellisele vanusele võib andeks anda. Varre ülaosas on lühike, ilusa šriftiga graveering – 10 jaanuar 1848. Viimase Venemaa keisri, Nikolai II sünnini oli jäänud veel 20 aastat!
Kaalu on sel iludusel 196 grammi.
Pikkus – 34 cm.
Asukoht – kauplus.
