Vene sõjaväes käinud ja aastakümneid nõukogude tegelikkust kõige mõeldamatutes nüanssides sundnautinud ja vahel ka nautinud tegelasena, ei uskunud ma enam ammu, et see eluvorm mind veel millegagi üllatada suudab.
Aga, ma eksisin.
Hiljaaegu hakkas mulle ühest vanade kompvekipaberite kollektsioonist silma üks viiekümnendate aastate alguse Kalevi (Uus Kalevi) kompvekivabriku kommipaber, nimega RAADIUM.
Kõlab ikka uskumatult küll.
Raadium on ülimürgine radioaktiivne keemiline element/muldmetall. Selle aatomnumber Mendelejevi tabelis on 88.
Selle esmapilgul tühise paberilipaka sõnum on tähendusrikkam ja kõnekam, kui mitmete, seda perioodi käsitlevate ajalooraamatute poolt edasiantu.
Jah, viiekümnendatel aastatel teadsid pea kõik nõukogude inimesed peast laulu Nõukogude Aatomist, kus sisendatakse jõuliselt, et ” … meie aatom pole paha … ”
Aga panna lastele põske pistmiseks lauale radioaktiivse ja mürgise nimega kommid, see on absurdi piire kompav uus tase, mis näitab, kui kaugele on süsteem võimeline arenema/edenema.
Kas oleks saanud veel edasi minna? Oleks ikka saanud küll. Kui tol ajal oleks mõne tarbijamängu raames pandud lapsed üksteise võidu Raadiumi komme pugima, siis oleks saanud võitjatele kinkida nädalase preemiareisi uraanikaevandusse. Aga võib-olla selline sündmus leidiski aset?
Et kompu sisu ja vormi sünergia mõjusam oleks ja paremini pärale jõuaks, ei saa välistada, et neid hoiti/ladustati, enne müügile paiskamist, nädalake Sillamäe radioaktiivsete ainete hoidlas.
Võib ainult imetleda seda propagandistlikku ajupesu levelit. Kui lapsed oma õnnelikus lapsepõlves olid saanud maitsvat Raadiumit proovida, siis täiskasvanutena oli, vaenulikel raadiohäältel, neile pea võimatu selgeks teha, et aatom/aatomisõda on halb.
Selles, et ajupesu tase Venemaal endiselt kõrge on, võivad veenduda need inimesed, kellel tänase naaberriigi meediaga väiksemaidki kokkupuuteid on olnud.
