Sai kunagi, see raamat, peale ilmumist, läbi loetud ja tõepoolest, tolleaegse räige ja primitiivse poliitilise propagandameedia foonil tundus loetu nagu tubli sõõm värsket õhku, läppunud ruumis. Juba sellepärast, et valet oli selles raamatukeses oluliselt vähem, kui mistahes teises sõjateemalises teoses. Rääkimata sellest, et kogu see jutt (fragmentaarium) oli esitatud mõnusas ja elulises rahvapärases kõnepruugis, mis oli kaugel tavapärasest kantseliidist ja loosunglikust keelekasutusest. Ka teose ülesehitus oli originaalne ja mõjus.
Alles hiljem jõudis pärale, et raamatu tegemist oli järjekordse valedehunnikuga ja kirjutis oli mistahes varasemast propagandaüllitisest oluliselt ohtlikum. Ohtlikum sellepärast, et varasemad sõjateemalistes kirjutistes lokkavad valed blokkis lugeja mõistus lihtsalt ära. Need olid nii läbinähtavad. Ega sellist temaatikat eriti loetudki.
See lugu siin, oli aga nii hästi kirjutatud ja valed oskuslikult peidetud, vaat et rahvusliku sousti sisse, et puges oma võltstõdedega vägisi väga paljudele lugejatele naha vahele.
Raamat sai hakkama sellega, mida enne seda olid üritanud edutult tuhanded propagandistid ja poliittöötajad – tõi nõukogude võimu olemuse eestlase hingele palju lähemale.
See oli nagu Tallinfilmi ” Viimne reliikvia”, tänu millele on juba mitme põlvkonna eestlaste teadvusesse kinnistunud teadmine, et Pirita kloostri põletasid maha ebaõigluse vastu mässavad eesti talupojad, kes koobastes või keldrites rõhujate vastu plaane pidasid mitte aga hullunud venelased, oma vallutusretkel. Selle ideoloogilise suursaavutuse eest oleks Rein Ristlaan pidanud Tallinfilmile andma kõrge ordeni. Ei tea, miks seda ei tehtud. Vist ei tajutud, millise saavutusega maha saadi.
Mida siis Juhan Peegel kirjutab?
