Nõukogudeaegsed telefoniraamatud on ühed ammendamatud ajalooallikad. Milline arutu hulk informatsiooni läheks kaduma/vajuks unustusehõlma, kui selliseid teatmeteoseid poleks.
Ainult nendest saame lühikese, aga pädeva ülevaate tollase ühiskonna struktuurist ja elukorraldusest.
Kus kohast me veel saaksime aimu, et näiteks oli olemas selline põnev asutus nagu ENSV Ühingu Autom Territoriaalnõukogu?
Või Aianduse Peavalitsuse Tallinna Rajoonidevaheline Kaubanduskontor jne jne.
Ja muidugi oli kõik oli lihtsam selgem ja inimlikum.
Panid kaks kopikat tasku ja läksid putkasse, et helistada Narva vaksali jaamakorraldajale ning soovida talle, Raudteelaste päeva puhul, palju õnne.
Palun väga. Number oli raamatus, ilusti olemas, 31454
Täna on viisaja inimesega asutusel üks telefoninumber. Ja kui oled juba 20 minutit kõne ootejärjekorras passinud, läheb lõpuks meelest ära, mida sa üldse öelda tahtsid.
Head lugemist!
