Harvaesinev, museaalse väärtusega seadeldis/tööriist.
Tsaariajal ja veel palju hiljemgi, müüdi suhkrut suhkrupeadena. Suhkrupeade suhkur oli puhas ja kvaliteetne. Kaalusid need koonusekujulised pead 5-15 kg. Kuna tihti inimene nii suurt kogust ei jaksanud või ei tahtnud osta, siis löödi juba poes see pea pruks ja inimene sai väiksema või suurema tüki osta. Ka seda oli vaja töödelda, sest ka tükid olid kõvad.
Müügil olev riistapuu oligi mõeldud suhkrutükkide peenestamiseks. Väike pea või suurem tükk pandi lõikuri ja aluse vahele ning kaabiti liikuva teraga kõvasuhkru küljest magusat lahti. Väiksemaid tükke võidi ka jõuga lõigata/pressida.
Lahtine suhkur nõrgus läbi paljude avade sahtlisse, kust seda siis sobivasse anumasse paigutati.
Suhkur oli vanemal ajal, üldjuhul, luku taga. Laste pärast. Suhkur oli kallis ja seda tarvitati rangelt jaopärast. Toidukapid olid tihti lukkudega. Sahvrid ka.
Kodudes leidus selliseid suhkrutöötlemisriistu aruharva. Polnud alati suhkrutki, mida purustada.
Tõenäoliselt on see ese pärit kuskilt kohvikust või väiksemast pagaritöökojast.
Heas korras.
Mõõdud – 27 x 40 cm. Kõrgus – 20 cm.
Asukoht – Kauplus
