215 a. vana ja naljakas kirst, Kesk-Eestist. Dateeritud

Loomulikult võib tekkida küsimus, et mille poolest see kannatada saanud hoiukast siis naljakas on.
Tegelikult on see väärika vanusega kirstuke tugev ja isegi heas korras. Isegi ühtegi koiauku ei hakanud silma.
Ah, et need koledad jäljed?
Need üsnagi kunstipärased jäljed on sammastele tekitanud kaks vabapidamisel olnud kitsekest, kel oli juurdepääs
ka mõningatesse majapidamisruumidesse. Ei tea, kas vanal algupärasel muldvärvil oli soolane maik või mis, aga neile
meeldis selle kallal aeg-ajalt krõmpsutamas käia. Kui tegu avalikuks tuli, siis anti vitsaga paar nähvakat ja
see pull lõppes ära.
Arvame, et kui on võimalus ja soov see tubli panipaik ja etnograafiline ese kergelt liivapritsiga üle teha, saab
sellest ühe ütlemata toreda ja samas ka praktilise pilgupüüdja.
Liivaprits ühtlustab kõik need jäljed. Suure Muutumise käigus sünniks üks üdini rustikaalne ja arhailine mööblitükk.
Tasakaalu mõttes võiks vasakpoolset sammast eelnevalt isegi pisut rohkem pureda/töödelda.
Pritsi alla minnes tuleks ainsana kinni katta aastaarv – 1811.
Suure tõenäosusega naabril ühtegi nii vana asja küll pole.
Mõelda vaid, Prantsus polnud veel Moskvaski käinud (käis 1812), aga see kitsemaius oli juba olemas.
Laius – 120 cm. Sügavus – 75 cm. Kõrgus – 95 cm.
Kui liivapritsi või soodapritsi mõte vastumeelt on, võib midagi muud välja mõelda, näiteks jättagi selliseks.
Kõige esimesel pildil kaas vahase lapiga kergelt üle tõmmatud.